San Francisco – flower power’i sünnilinn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatan ringi San Franciscos ja näen, et inimestel pole lilli ei juustes ega käes. Minul ka ei ole, mis siis et laul 1960ndatest ütleb, et «If you’re going to San Francisco, be sure to wear some flowers in your hair».
Lillede asemel annab üks tänaval koos koeraga istet võtnud mees tillukese bukleti ja hüüab: «We all burn in hell! Wanna know how we do it?» Selgub, et tema oli selle bukleti saanud ühelt teiselt möödujalt ja arvas, et oleks naljakas omalt poolt seda edasi anda omal moel.
Omal moel andsid sõnumit edasi ka 1960ndate lõpus need, kes istutasid lilli Berkeleys kõikjale, kuhu said. Teatavasti olid nad seda enne teinud omal algatusel California Ülikooli tühjadel väljadel, kuhu riigil oli plaan rajada parkla ja mänguväljakud. Kuberner Ronald Reagan ei olnud aga rahva rajatud pargiga sugugi rahul ning korrakaitsjad hävitasid pargi täielikult. Seepeale puhkes õide aga veelgi rohkem õisi, sest nüüd istutati neid igale tühjale platsile, mis ette jäi. Sellest aktsioonist sündis sõnapaar flower power.
Alasti jalgratturid
Rahu- ja rõõmsameelsed kogunemised pole San Franciscost kadunud. Ühel nädalavahetusel leidsin netist üleskutse istuda paljalt ratta selga ja sõita läbi linna. Selgus, et selline üheskoos paljalt rattaga läbi linna sõitmine toimub juba neljandat aastat.
Nii nädalake hiljem kutsuti naisi, mehi ja vahepealseid (in-between) riietuma pruutkleiti, et siis valges kleidis linnaellu jumet juurde tuua. Sellise tavapärast tõukava kogunemise korraldajaks on San Francisco Ebakõla Selts, kuhu kuulujad nimetavad end vabameelseks ja kuhu nende sõnul võib-olla kuulud juba sinagi («you may already be a member»).
Tavapärane pole ka tants, mis mind haaras, kui sõitsin üle Kuldvärava silla Mill Valleysse. Stacey Butcher tervitas mind rõõmsalt, ta teadis, kus asub Eesti. Nimelt on ta Tallinnas korraldanud töötuba viie rütmi liikumisest ja jagab oma teadmisi seal uuesti oktoobris. Muuseas märkis Stacey sedagi, et «oleme murdnud maailma, Eestis oleme teada». Kunagi varem ei olnud keegi minu kuuldes sedapidi arvamust avaldanud. Küllalt olen kuulnud juttu Eesti jõudmisest maailmakaardile. Ja eks olegi tulnud palju inimestele selgitada, kus on Eesti ja mis keelt seal räägitakse. Oli vahva näha ameeriklase vaatenurgast niipidi, et nad jõudsid Ameerikast kaugemale, jõudsid Eestisse.
Eestisse on jõudnud palju Ameerika filme ja nüüd seal olles tekib tihti tunne, et olen filmis. Justkui tuttavad on need tänavad, kus liigub nii palju erinevaid tüüpe. Eriti värvikaid olen kohanud Valencia tänaval, mille ääres jagub kohti, kuhu minna sööma, jooma, tantsima ja kunsti nautima. Möödun neist ja tundub, nagu läheksin läbi mitme filmi. Kõnnin tänaval ja vaatan, kes neist on peategelane. Kui oma peas film kokku jookseb, siis lähen kinno. Kusjuures ei tule leppida vaid tavapärase filmilevikuga ehk Ameerika omatoodanguga. Filmifestivale on paari kuu jooksul olnud mitu – San Francisco Independent Film Festival, San Francisco International Film Festival, Disposable Film Festival ja juunis on oodata SF DocFesti.
Teistest tehniliselt erinevam on Disposable Film Festival. Selle kava koosneb lühifilmidest, mis on filmitud telefonide, web-cam’ide, fotokate jms ehk ebaprofessionaalse filmitehnikaga. Seega kõige sellega, mis on käepärast võtta paljudel. Ühtegi Eesti filmi kahjuks paremiku seas ei olnud, küll aga oli filme teistest Euroopa riikidest, näiteks Rootsist, Itaaliast ja Hollandist. Festivali avamine oli minu jaoks erakordne sündmus, sest varem ei olnud ma oma jalga vanasse auväärsesse Castro Theatre’isse tõstnud ja polnud kunagi näinud, et hüva filmivaliku juhatab sisse pianist, kes koos klaveriga lava seest välja kerkib.
Mõtlesin kodus enne reisi San Franciscost kui loominguliste lillelaste linnast.
Teadsin ju, et oli kord aeg, kui Haight Ashbury linnaosa täitus paljasjalgsete noortega, kellele meeldis ehtida juukseid lilledega ja kes jagasid lilli ka möödujatele. Nad jagasid ja otsisid armastust ja ilu, ausust ja lõbu. Paljud neist musitseerisid, paljud katsetasid oma vaimu piire LSD ja kanepiga, paljud tegid mõlemat – psühhedeelset muusikat ja psühhedeelseid narkootikume.
Paljud neist elasid Haight Ashbury viktoriaanlikes majades, kus üür oli tollal soodsam kui mõnes teises piirkonnas. Ja lillelapsi tuli üha juurde kogu maalt, nii palju, et paljud leidsid end tänavalt, kus elu ei olnud nii lilleline. Nii kolis grupp, kes vägivalda kannatada ei kavatsenud, mägedesse elama. Free land to free people (e.k vaba maa vabadele inimestele) oli Black Bear Ranchi kommuuni moto. Tänaval kerjamise asemel hariti maad, üheskoos toideti nii keha kui hinge. Tänapäevalgi pole elu seal kadunud.
On veel üks lugu, mis tänapäeval pole kuhugi kadunud, kuid on nii vastandlik rahule ja rõõmule, millega hipisid iseloomustada võiks. Lugu kunagisest kommuunist nimega Manson Family. Internet on täis kirjeldusi nii Charles Mansoni ja tema järgijate kui ka nende veriste tegude kohta. Uimas ja hullunult tapsid nad teiste hulgas ka režissöör Roman Polanski lapseootel naise. Hull oli põhjendus, millega tegusid seletati – The Beatlesi laul «Helter Skelter» andis ajendi.
1960ndatel leidis lillelapsi Kuldvärava pargis ühel künkal, kuhu kuuldavasti mindi siis, kui kuhugi mujale enam minna ei olnud. Nimeks sai see Hippie Hill. Ausalt öeldes oli mul mujalegi minna, kuid uudishimust läksin ikkagi sinna. Pargiteele oli maha joonistatud rahu märk, puude all ja rohul istus palju pesemata inimesi, sõbralikud koerad lõdva rihma otsas või päris vabalt ringi jooksmas. Siis olid veel need, kes kogunenud ringi, mängides mitmesuguseid pille ühes rütmis.
Päike paistis soojalt kõigi peale, nii pestud kui pesemata peade peale. Hüva, hügieeni pärast ma ometigi siia ei tulnud, seega ei nurisenud. Järgmine kord, kui sinna hipimäele läksin, oli käes aprilli 20. kuupäev ja sel päeval olid sinna kokku tulnud peaasjalikult need, kes otsustasid süüdata joint’i ehk suitsetada kanepit. Väga vähesed neist nägid välja nagu hipid kunagi, seltskond oli toredasti kirju ja suur. Terve platsitäis popsutajaid, keda korravalvurid kurjalt ei kohelnudki, sest see on päev, mil politsei silma kinni pigistab. Või usuvad nad tõesti, et kõigil on taskus paber, mis kinnitab, et nad tarvitavad kanepit meditsiinilistel põhjustel.
Viimane on California seaduste kohaselt lubatud. Retrokarussell oli sel õhtul kinni, ilmselt kartis karussellimees, et liiga suur huviliste hulk võib saatuslikuks saada. Pargivalvurid tõrjusid õnnelike nägudega täiskasvanud kiikujaid mänguplatsilt tagasi. Reegel, et ilma lasteta mänguplatsile ei lasta, kehtis ka täna. Nii tuligi neil taanduda rahvast ja rämpsu täis platsile, üle mille kõmas kärisev reggae-rütm. Ei teagi, miks kärises. Võib-olla polnud helimees enam piisavalt selge, et seda märgata.
Homod ja viiplejad
Vaikselt sai vaadata puhtaid pilte hipidest Harvey Milki fotokeskuses – näitusel «Flower Power» ja «Black Power» . Fotograafide Pirkle Jonesi ja Ruth-Marion Baruchi tabatud hetked 60ndate lillelastest ja mustadest pantritest ehk rühmituse Black Panther liikmetest, kes võitlesid mustade õiguste eest – kõik mahtusid ära ühe katuse alla.
Kõige tipuks kannab keskus geist poliitiku auks nime Harvey Milk. See on igati loomulik, sest keskuse idee on mitmekesisust omaks võtta. Pealegi olid just vabameelsed lillelapsed, kellega New Yorgist pärit Harvey Milk 1960ndatel siin San Franciscos kohtus, mõjutanud teda mitte enam varjama oma homoseksuaalsust. Osalt seetõttu saavutas ta poliitikuna tugeva poolehoiu geipiirkonnas Castros. Castro on praegugi värvikas kant. Vikerkaarevärvilised lipud lehvivad tänavatel, kohvikus teenindab sind transvestiit ja kõrvallauas istub mees oma mehega. See kõik ei üllatanud mind, sest teadsin seda oodata.
Ootamatult sattusin aga Missionis – piirkonnas, kus elab palju ladinaameeriklasi – itaalia restorani Mozzeria, kus minuga ei räägitud sõnagi. Küll aga viibeldi hoogsalt. Kahjuks ei oska ma viipekeelt, kuid ukse taha mind siiski ei jäetud, nad olid minusuguste peale mõelnud. Alustuseks viidati paberilehele letil, kus oli kirjas küsimus – kas olen endale reserveerinud laua? Menüü oli eriti suures kirjas ja panime näpu peale sellele, mida soovisime. Ettekandja viiples tellimuse edasi pitsapoisile, kes vastu viiples ja meie silme ees asja kallale asus.
Suur ahi lisas ruumi õdusust. Ümberkaudsetes laudades istus nii kurte kui kuuljaid ja ma mõtlesin, et just see mulle siin San Franciscos meeltmööda ongi – nii palju erinevaid inimesi ja nii palju võimalusi neil kokku tulla. Isegi kui keegi enam lilli juustes ei kanna, pole lillelapselisus siit linnast kadunud. Hipide asemel kõnnivad hipsterid. See aga on juba teine lugu.