Pasanda paneer ja teised teravad maitsed

Paavo Kangur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uidapuri pesughat: siin pestakse ennast ja pesu, vaadatakse päikeseloojangut järvel ja tehakse äri.
Uidapuri pesughat: siin pestakse ennast ja pesu, vaadatakse päikeseloojangut järvel ja tehakse äri. Foto: Paavo Kangur

Indias reisimine on nagu tippsport. Kõige tähtsam on õige toitumine. Kui teil põhja alt ära lööb, siis on edasised valikud piiratud. Ööbussiga sõidust teise linna parem loobuge.

Palolem Beach. Loksuvad lained, liiv, küünlavalgus, kuu sillerdamas soojas meres, koerad valmis lugema igat suutäit. Täielik paradiis.

Võtaksin tuunikala lõigu portugali moodi, ütlen kelnerile. Natukese aja pärast saabub ta tagasi ja küsib, kas ma tervet tuunikala ei soovi, ainult 200 ruupiat ehk umbes kolm eurot kallim.

Ma ei ole päev otsa söönud. Mõtlen hetke, et läheb jälle lahti, ja hakkan hinda alla kauplema. Tuleb sada ruupiat alla.

Jään kala ootama. Möödub tunnike, ikka ei ole. Kala vajas lisaküpsetamist, teatab kelner. Selge, keegi pakkus rohkem ja läksid mulle uut kala püüdma.

Möödub veel tunnike. Kalasadam on Goa pealinnas Panjimis, sinna tuleb ligi sada kilomeetrit.

Lõpuks see saabub. Tuimavõitu kuidagi. Pressin kõvasti sidrunimahla peale, aga valdavalt võidavad roast kolm koera, kes mu lauda valvavad. Üks peidab tuunikala selgroo liiva alla ja kaotab valvsuse, kolmas läheb ja sööb selle ära.

Koertel on oma funktsioon: nad kaitsevad turiste pärismaalaste eest. Päeval tuli minu juurde kerjus ja andsin talle ühe ruupia, aga kerjus kukkus irisema, et veel. Siis saabus koer ja ajas kerjuse minema.

«Ütle oma hind!»

Sa lihtsalt ei jõua kohalikega jahuda, nad ei saa ei-sõnast aru. Mõned saavad, aga paljud ei saa.

«Ütle oma hind, kui palju oled nõus maksma.»

«50 ruupiat.»

«Are you kidding? Tee ikka korralik pakkumine.»

«Tomorrow.»

Sellised dialoogid korduvad iga päev, iga tund, kui oled ostutänavale jalutanud. Loomulikult jätavad nad sinu näo ja tomorrow meelde.

Hommikuks on tuunikala oma töö teinud. Olen sodi. Ju oli kala viimase piiri peal.

Kahe päeva pärast, kohaliku siirupimaitselise portveini ja värskelt pressitud sidrunimahla dieedi järel ärkan ellu. Sellest päevast alates eelistan puhast India toitu.

Üheks minu lemmikuks on Pasanda Paneer, ja mitte ainult nime tõttu. Kodujuust curry- või spinatises kastmes on väga hea koos aurutatud riisiga. Väga kindel valik on Thali taldrik, olgu siis Goa või Rajasthani oma. Thali taldrikul on riis ja valik kastmeid.

Mul on vaja sõita Goast Delhisse, see on umbes 3000 kilomeetri kaugusel. Rongiga võtaks reis aega nii 30 tundi, aga pileteid pole saada. Võid panna oma nime ootelehele, aga kui su lennuk läheb kindlal kuupäeval, siis sa ei hakka selliseid mänge harrastama. Teen panuse ööbussidele arvestusega, et kümne päevaga olen kohal.

Öö bussis ja järgmine öö hotellis. Kuid kõigepealt tegelen aklimatiseerumisega troopilisel rannal. Päike, meri, delfiinid, kanuu, safiirlinnud ja muud väiksed hobid.

No money, no honey

Üks päev lähen krabisid püüdma väiksest jõesopist, milles seguneb soolane merevesi mageda jõeveega. Natuke mangroovivõsa, mõned kotkad ja safiirlinnud, kuid suurte krabidega sel päeval ei vea. Ainult väiksed.

Paadimehest krabipüügiinstruktor räägib mulle, et on selles äris teist aastat ja jube hästi läheb. Ta olla kinni maksnud oma kahe õe pulmad, ostnud uue paadi ja nüüd otsivad vanemad talle naist. Mees näib siiski natuke murelik.

«Ma arvan, et vanemad otsivad mulle hea naise. Nad ju armastavad mind,» võtab ta kokku oma filosoofia.

Pulmad on Indias väga tõsine asi, see on nagu rock-kontsert koos catering’iga spordihallis. Ja ei mingit abielueelset seksi. Kui kokku saavad õige tüdruk ja poiss, küll nad armuvad tagantjärele ära. Ega pulmadeks peagi olema armunud, küll see armastus areneb.

«No money, no honey,» ütleb mulle noor särasilmne Anjuna Beachi hotellimänedžer. (Pole raha, pole kallimat.) Raha on Indias ainult valitsuse käes või turistidel, teab noormees, kes seetõttu harrastab aeg-ajalt juhuseksi vanemate lääne daamidega.

«Kui vanadega?»

«Sixty, sixty,» naerab nooruki kõrval istuv vanem härrasmees, kes on ta isa ja kellele kuulub ganga-stiilis jeep. (60, 60.)

«Old is gold,» lisab särasilmne nooruk, lokid kelmikalt vehklemas. Vana on raha, tõlgin mõttes. Tüüp on ikka tõeline luuletaja.

«Kus on sinu shakira?» küsib ta minult.

«Koju jäi,» vastan.

«No mine vaata rannas ringi, äkki leiad ka midagi. Igal mehel on vaja oma shakirat.»

Mõned päevad hiljem, juba tuhat kilomeetrit eemal teises osariigis, satun vestlema tüüpidega, kellest üks on mulle juba kaks päeva üritanud kiirülikonda maha müüa.

Rätsepa sõber on Bhutanist ja ta vahib innukalt hiinlannast naisturisti. «Ma tahan teda saada,» ütleb mägede poeg, kellel on väga eestilikud näojooned, kui tema pilusilmad välja arvata. «Minu ainus võimalus keppi saada on turistid. See ei ole võimalik, et ma astuks vahekorda India naisega. See on mõeldamatu,» tunnistab ta ausalt.

Saan aru, et umbes kord kvartalis tal veab.

India Vabariigi 63. aastapäeva 26. jaanuaril otsustan tähistada kohaliku valge veiniga. Kõigest 200 ruupiat pudel, miks mitte. Restorani ees seletab üks tõmmu tüüp rõõmsalt, et India on nüüd rikas.

See on valge madeira tüüpi joodav vein, parem kui punane portvein.

Seltskond on hea, võtame teise pudeli veel. Arve saabudes selgub jube tõsiasi, et hoopis pokaal on 200 ruupiat, pudel aga 600 ruupiat (ligi 9 eurot). Hakkan vaidlema ja siis ilmub välja India-rikas tüüp. Kelner ütleb mulle, et see on ta boss, kellele lisaks kuuluvat kuus taksot. Lähen tüübiga tülli ja natuke karjume teineteise peale.

Rikkad või vaesed

Mul on pärast piinlik, temal vist ka. Joome baarileti ääres teed ja teeme rahupiipu.

«Ma olen igasuguseid näinud,» seletab India-rikas tüüp. «Tavaliselt joostakse minema, kui arve ei meeldi. Aga sa jäid paigale ja maksid külmalt ära. Minu respekt. Tule teinekord jälle, siis võid poest oma veini kaasa võtta.»

India on tõesti rikas, eriti kui vaadata naisteajakirjade reklaamilehekülgi, tasulisi maanteid, Bombay pilvelõhkujaid või Rajasthani losse, maasturid hoovis. Ega Eesti ja India dream väga erinegi.

Mapusa-Bombay (Mumbai) bussis olen ainus valge turist. Ülejäänud on nädalalõppu veetnud India paarid ja sõpruskonnad.

Bombay rand on nagu prügimägi, kuid Goas on puhas. Kleenukesed vetelpäästjad vaatavad, kuidas laine pillub ülesöönud India äripealinna kangelannasid ja kangelasi kaldale. Huvitav, aga vetelpäästjad on tõesti kõik õblukesed ja ühesugused, nagu oleks see töö Goas ühe hõimu käes.

Ebaõiglus või õnn?

Buss on valge Volvo semisleeper. Üks öö ei ole sellisega probleem. Pealegi pole minu järgmise päeva hosteli koobas bussiistmest kuigi palju suurem. Kui tahate end Bombays hästi tunda, siis võtke hotell Colabasse, linna ajaloolisse keskusesse. Muidu hakkab igav.

Bombay-Uidapuri buss stardib õhtul kell kaheksa ja jõuab kohale järgmisel keskpäeval. Olen ühe öö kaugusel pealinnast ja mul on aega. Rikšapoiss on arukas ja viib mu sobivasse hotelli, mille asukoht, hind ja kvaliteet vastavad minu nägemusele õiglasest ja paremast elust.

Üks nooruk, kellele meeldivad minu päikeseprillid, teeb mulle ekskursiooni Kolmandasse Maailma. Tema päikeseprillid maksavad 15 ruupiat (22 eurosenti), tossud, teksad ja pluus mitte oluliselt rohkem, ehk 10 eurot kokku, ja ta näeb välja piisavalt kvaliteetne, et pakkuda eskort-teenust (loe ekskursioonijuhi teenust) kahele eurooplannale ning nautida elu täiel rinnal, kuid see ei kajastu rahvusvahelises statistikas.

Temasugused teenivad ainult kuus eurot päevas. Milline sotsiaalne ebaõiglus, ütleb Maailmapanga raport, unustades ära tõsiasja, et selle kuue euroga on nad õnnelikumad kui läänlane 200 euroga päevas.

Kas eestlastel on ka Indias võimalusi? Viskan pilgu India naisteajakirja ja leian sealt lätlanna Gunita koos austraallasest peikaga. Kahe peale kokku on nad jõudnud India kaheksa seksikama paari hulka. Kindlasti on ka eestlastel võimalusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles