Lugeja reisilugu: karge varahommik Kenyas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame
ühe A4 pikkuseid
kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni
kuni 15. juunini (k.a) aadressil toimetus@tarbija24.ee.
Koostöös koduelektroonikaupluste ketiga ONOFF premeerime parima reisikirja autorit kompaktse Sony fotokaameraga.
Karge varahommik. Päike savanni kohal hakkab tõusma, taevas on roosa. Meie ülestõstetud katusega mikrobuss (matatu) siirdub mööda käänulisi savanniradu «loomajahile». Seal nad on - impalad, gnuud ja sebrad gruppides ja ükshaaval oma hommikueinel.
Kaelkirjak puuladvast lehti näksimas, taamal elevandirühm poegadega - isalõvi on saagiks püüdnud sebra. Mõned tema kaaslased üritavad osa saada. Tekib väike vihane kaklus. Lähedal istuvad raisakotkad, oodates jääkide kallale asumist. Hei, turist! Hoia valmis oma binokkel ja fotoaparaat! Tiirutame. Kus?
Oleme Kenyas safaril. Eemal on näha suuremaid sebra- ja gnuukarju liikumas kindlas suunas - uutele söögimaadele ümber asuma. Päike on tõusnud kõrgemale ja läheb juba väga palavaks. Meid viiakse tagasi Masai Mara telklaagrisse hommikusöögile. Meie matatu seltskond on rahvusvaheline - Hispaaniast, Prantsusmaalt, Pakistanist, Belgiast, Surinamist ja Eestist.
Sümpaatne mustanahaline giid ütleb: «We are one family now!». Kokad on meile lahtise katuse alla serveerinud praetud mune, vorstikesi, suuri pannkooke keedisega, võisaiu, ohtralt mitmesugust puuvilja ja teed, kohvi ja kakaod. Ahvid püüavad kõigest väest meie einest osa saada! Mõningal määral see neil ka õnnestub.
Meie laagri lahedal on põliste masaide küla. Majadekobar on piiratud tiheda okstest-vitstest taraga. Kõikjal jooksevad lapsed, kitsetalled, koerakutsikad ja kanad. Ümarad majakesed on ehitatud lehmasõnnikust, liivast, kättejuhtuvast kilest, papitükkidest ja okstest. Ehitajateks on (NB!) naised.
Majakeses on neli väikest ruumi. Aknaid ei ole, valitseb pimedus. Valgustab vaid toiduvalmistamise lõke, mille suits on määratud väljuma, kust aga juhtub. Magamisase on lai ja koosneb maha laotatud okstest, mis omakorda kaetud lehmanahkadega.
Kohalike elanikega vesteldes selgub, et mehel võib olla neli naist. Naise saamiseks tuleb naise vanematele anda 25 lehma. Lehmal on masaide hulgas suur väärtus. Suurte lehmakarjade omanik on eriti rikas mees. Masaide riietus on väga kaunis, isegi uhke - ilusad punasekirjud pleedid ja rätid, ehted, eriti meestel.
Nad tantsivad ja laulavad meile ja võtavad ka meid tantsule. Tantsu juurde kuuluvad kõrged hüpped, millega meie kuidagi hakkama ei saa. Naiste laulud on eeslauljaga ja märksa lüürilisemat laadi. Hiljem on meil võimalus tutvuda ka teiste suguharude elulaadiga - samburud, turkanad, kikujud. Kõik on väga sõbralikud suhtlejad. Muidugi tahavad nad meile müüa oma käsitööd - kujukesi, ehteid, maalinguid, maske.
Meie 10- päevane reis hõlmab ringsõitu marsruudil Nairobi- Masai- Mara- Nakuru- Naivasha- Samburu- Mount Kenya- Amboseli- Nairobi.
Näeme flamingodest roosat Nakuru järve, krokodille Evaso Ngiro jões, jõehobusid ja elevante paterdamas kaelani taimedest paksus rohelises soojärves Amboselis, Kilimanjaro lumist tippu päikese käes säramas. Uusi loomi-linde,uusi kooslusi, uusi situatsioone aina lisandub - paaritumisi, jahte, huvitavaid vastandumisi jne.
Giid tutvustab meile erinevaid olukordi, elulaade, harjumusi. Tulevad lõbusad tüügassead, väärikad jaanalinnud, väledad dik-dikid, hirmutavad ninasarvikud, hüäänid, leopardid, loendamatu hulk ahvilisi, pelikane, marabusid jt.eksootilisi linde. Õnnestub peale savannide näha ka teistsugust Kenya loodust - lopskaid aedu, kohvi- ja ananassiistandusi.
Rõõm ja nauding, mida võib saada sellisest taime- ja loomakoosluse jälgimisest, on sõnulseletamatu. Hingemattev ilu, üllatused, kogu atmosfäär, romantilised ööd (laagri aia taga hüäänid hõikamas või elevant okste kallal krõbistamas).
Kõik see, mida on seni nähtud teleriekraanilt või loetud raamatutest, on saanud reaalseks emotsionaalseks rikkuseks, rääkimata uutest teadmistest. See on väärtus, mis ei kao ka majanduskriisi ajal! Kauge maa sai omaseks ja ihkaks sinna tagasi...